Omaan avanes maailmale alles 1970.aastal, kui sultan Said bin Taimuri ainus poeg Qaboos bin Said Al Said brittide abil korraldatud veretu riigipöörde käigus isalt trooni haaras. Absoluutses vaesuses ja stagnatsioonis seiskunud sultanaat sai noore ja välismaal hariduse saanud energilise liidri. Paljud turismiportaalid ning reisijuhid armastavad mainida ebareaalselt kõlavaid fakte, kuidas 1970.aastal oli Omaanis 5 km asfaltteid, üks haigla ja kolm, vaid poistele mõeldud kooli. Olukord muutus kiiresti, kui sultan, nüüd juba lühema nimega Qaboos, avas riigi majanduse (küll range sultanaadi diktaadi all) välisinvesteeringutele. Maavarade müügist saadud tulu toel avati koole, rajati sadu kilomeetrit teid, elektrifitseeriti tasapisi kogu asulaskond ning kaotati orjus. Qaboos ühendas eraldiseisnud Muscati ja Omaani, nimetades ühenduse Omaani sultanaadiks. India ruupia asemel seati sisse kohalik riaal. Sultani võim Omaanis on tänase päevani absoluutne. Ta on korraga pea-, välis- ja rahandusminister. Riigi armeejuht ning panga esimees. Noore Qaboosi esimeste võimuaastate jooksul avati Omaanis esimene ülikool ja rajati kaasaegsed sadamad. Riigis aga puudub tänaseni raudtee, kuid Hiina “abil” võib ka see puudus peagi likvideeruda. Võib-olla on huvitav teadmine, et Zanzibar on olnud 17-19.sajandil Omaani sultanaadi osa.
Sultan Qaboos suri 10.jaanuaril 2020 79-aastane, olles kaasaja Lähis-Ida ja kogu Araabia maailma pikimalt võimul olnud liider. Kuna sultanil endal lapsi või vendi polnud, määras uue liidri Qaboosi enda poolt salajasse ümbrikusse pistetud nimekaart. Ümbriku avamise tulemusena on tänaseks Omaani valitseja Haitham bin Tariq ehk sultan Haitham, kes on lubanud jätkata Qaboosi valitud suunda. Omaanlased ennekõike, kuid neutraalsus rahvusvahelises poliitikas. Oluline on mainida, et Omaan on olnud vahemeheks paljudes regiooni tabanud kriisides. Olulist diplomaatilist rolli on etendatud suhtluses Iraani ja Iraagi, Iraani ja Saudi-Araabia vahel. Omaani sultan on kohtunud Iisreali juhtidega, osalenud aktiivselt Lahesõdade tüliküsimuste lahendamises. Seega, Omaan on suutnud laua taga lahutada ja liita sunniite ja šiiite, jänni pole jäädud juutidega.
Rendiauto - parim viis tutvuda Omaaniga
Tagasi Omaani kui turist. Vaatamata suurele pindalale on turistile huvitav piirkond vaevu suurem kui kaks Eestit. Seega on parim viis Omaani avastada just rendiautoga. Teed on perfektsed, asfaltiauke peab eraldi otsima. Põhimaanteed on neljarealised, valgustatud. Liiklus, isegi pealinnas Muscatis, ei ole intensiivne, kuigi kiirused on
Eelista neliveolist!
Rendiautoks soovitaks kindlasti veidi kõrgema kliirensi ja kõigi nelja ratta panustamist võimaldavat sõiduvahendit. Kuigi maanteed teevad silmad ette Saksamaal nähtule, on paljud looduskaunid ja kultuuriliselt olulised paigad peidus korraliku kaldenurgaga kruusa- ja liivateede taga. Kindlasti ei tasu uskuda ohtraid reisikirju, mis manavad ette stsenaariumeid surmateedest. Ei, selliseid ei ole. Vaid liivakõrbesse ei tasu sattuda kitsa rehvimõõduga linnaautoga, sest seal on oht end korralikult sisse kaevata reaalne. Kõrbes tuleb Omaanis kindlasti käia, seega kõik rattad vedagu! Kõlagu kui reklaam, kuid soovitan siiralt osta kaasa Omaani teid ja just orgudesse viivaid ülima detailsusega kajastava kaardiraamatu “Oman Offroad” (http://www.askexplorer.com).
Pealinn Muscat
Pealinna jaoks tasub varuda kaks päeva. Elamispaigana on parim valik vanalinnana käsitletav Mutrah’i linnaosa,
Üleriigiline vabaõhumuuseum
Erinevalt naabritest Araabia Ühendemiraatides, kus moodne klaasarhitektuur domineerib, on Omaani valitsejad langetanud tarku otsuseid. Linnades on piirangud hoonete kõrgusele, arhitektuurile ning kasutatavatele ehitusmaterjalidele. Seetõttu on säilinud ühtlane ning ajaloolisele pärandile põhinev õhustik. Pealinnas Muscatis on hooned valged, sisemaal rohkem kollakat karva ning üle kolme korrusega hooneid kohtab vaid pealinna uusrajoonides. Sarnaselt on üleriigilises mõõtkavas talitatud riietusega. Piirkonnale omaste rõivaste kandmine on üldlevinud., eriti meeste hulgas. Üheltpoolt nõuab sultani käsk kanda valgeid hõlste ehk dishdashasid riigiasutustes ning kasutada koolivormina, kuid sarnane dresscode on valdav ka vabatahlikult. Tünjad mütsid ehk kummad kuuluvad dishdaskakandja standardvarustusse. Dishdashasid õmblevaid töökodasid on palju ning valget kangast kulub elanikkonda suhtarvuna rehkendades ilmselt maailmas enim. Kui pealinnas Muscatis on märgata enam lääneliku moe võidukäiku, siis enamik maast armastab rõivastuda algupäraselt.
Omaani vaimustav loodus
Omaan on suurepärane paik ka kõige loodusega seotu harrastamiseks. Mägine maastik ning kiiresti vahelduvad pinnavormid on kaunid, tagades ka head võimalused erinevateks harrastusteks. Populaarsed on kaljuronimine ja
Jebel Shamsi, õigemini Al Hajari mäestik on loodussõprade poolt enimkülastatud piirkond Omaanis. Sealsed suhtlised kõrguste vahed on silmale lihtsalt vapustavad, ulatudes kuni kolme kilomeetrini. Kanjonimatk Wadi Ghuli oru ülaserval pakub mitmetunnise ning kogu ulatuses uskumatu avarusega vaateid. Ärge unustage vaid päikesekreemi ja vett ning kõik matka tarbeks kulunud 3…4 tundi ja voolav higi tasuvad hingematvate vaadete näol kuhjaga ära. Rada on suhteliselt lihtne, kulgedes kogu ulatuses sisuliselt samakõrgusjoonel ning on turvaline. Väikeste lastega sellele jalutuskäigule siiski minna ei tasu. Kogu päeva sisustava ning tuhandet kõrgusmeetrit nõudev tõus Jebel Shamsi tippu lisavad vaadetele veelgi suursugusust. Mäe põhjatipu 3009m kõrgusel on hõivanud Omaani armee, seega tuleb matkajatel leppida madalama, vaid kolm meetrit alla kolme kilomeetri jäävad lõunatipuga. Piirkonda tasub jääda paariks päeva ja ööks. Kämpingulaadseid, kuid kaasaegseid majutustingimusi pakuvad kaks asutust. Neisse on ööbimised soovitav broneerida varakult ette, kuna kohti on vähe ning Jebel Shams on üks Omaani turismimarsruutide meelispaiku. Ülerahvastusega probleeme siiski pole, sest ööbimispaiku napib ning autosõit ülesse mägedesse võtab alt orgudest
Läänelikest sõltuvusprobleemidest
Siinkohal on paslik pühendada paar rida alkoholile Omaanis. Igasugune avalik tarbimine on rangelt keelatud, poodides alkoholi ei müüda. Riiki sisenedes saab Muscati lennujaamas enne (!) tolli soetada soliidse valikuga kauplusest mistahes rüüpeid, kuid mitte enam kui liitri inimese kohta. Edasistel päevadel võib leida kraadiga vedelikke vaid suuremate hotellide restoranidest. Seda hüve naudivad ka kohalikud, kuigi dishdashas õlle- ja veinisõpru kohtas vaid pealinna hotellide restoranides. Valikust puudus silma järgi vaid setu handsa, muud margid ja liigid olid koleda hinna eest letialustes hiigelkülmikutes saadaval. Õlu on Euroopa päritolu, enamasti väga kanges väljalaskes. Koduperemehe nipinurk! Ostes supermarketist alkoholivaba õlut ning segades see vahekorras üks-ühele 9-kraadisega saab muide kaks täiesti mõistlikku pilsnerit, mida akna taga röökivate ja õhtupalvele kutsuvatele
Kõrb – kohustuslik Omaani pärisosa
Loodusest kõneledes ei saa unustada kõrbekogemust. Vaid lühikeste autosõitudega on alati võimalik lihtsalt moel jõuda ehtsa liivakõrbeni, millise ulatus kaardil on võrreldav mõne maailmajao omaga. Sõitmiseks on soovitav valida org, mida kasutavad kohalikud või kus paiknevad turismiga seotud ettevõtmised. Liivadüünidel rallimine jäägu kohalike asjatundjate pärusmaaks ning soovitan kord elus see üsna turistlikuna tunduv kogemus ära proovida. Seitsmeliitrise ürgvana Toyota Tundraga mööda 45-kraadiseid tõuse ja laskumisi 100km/h kulgeda on korralik adrenaliinilaks. Ise roolikeerajana tasuks ehk rahulduda oru põhjades sissesõidetud radadel sõitmisega. Lülitage välja veojõukontroll ning laske rehvidest välja ülearune rõhk. Vältige sissekaevumist ning kui see ka juhtub, tagab üldkasutataval alal viibime teadmise, et mõni kohalik teid peagi välja tõmbab. Senikaua võib vaadelda liival ülimas stoilisuses kulgevaid uhkeid metsikuid kaamleid. Ahjaa, valgusreostusest puutumata kõrbes ööbimine on müstiline. Kaunile päikeseloojangule järgnevat ja otsekui lagipähe puutuvat tähistaevast meie laiuskraadil ei taju. Samas, päikeseloojangute vastu Eesti põhjarannikul ei saa siiski miski. Ööbimisel kõrbes läheb taaskord vaja kaasavõetud sooja pesu. Ööd võivad taaskord üllatada miinusteni langeva õhutemperatuuriga.
Lummavad, kuid märatsevad wadid
Omaani lahutamatud osad on orud ehk wadid. Need kujutavad end kitsaid mägede ja platoode sisse lõikunud sälke, kus on silmaga tajuda soliidseid suhtelisi kõrgusmeetreid. Wadidega on seotud ka olulised ohud. Platoodelt valguvad sademed peavad mahtuma ära kohati vaid paar meetrit laiadesse orgudesse (liialdamata, kord tulid autolomani floods” ning saate probleemi teravusest selge sõnumi.
Enamik kauneid orge paiknevad idarannikul, Suri ja Muscati vahel. Valige neist mõni, sõitke autoga nii kaugele kui saab ning kulutage paar tundi jalgsimatkale. Omaanlaste külad asuvad sageli vähese viljaka pinnase tõttu orgudes ning seetõttu saab sedasi toimides hea ülevaate ka külaelust. Populaarseimad on Wadi Tiwi ning Wadi Bani Khalid. Viimane on turistilõks, kuid varahommikul enne saabuvaid turismibusse pealinnast on koht müstiline! Pinnast hästi haaravad jalanõud jalga, vesi ning päikesekreem seljakotti ja paar-kolm tundi mööda wadit matka on tõeline nauding. Võtke kaasa ujumisrõivad, sest pidevalt laiust muutvas orus on hulgaliselt maalilisi ujumiskohti. Tagasiteel parkimisplatsi võib kahjuks märgata ka looduse ilust ja vee mõnust joobunud turiste, kes ei pelga esineda teemal “75 aastat nudismi Prantsusmaal” või kohata muidki kohalikku keskkonda ebasobivaid ilminguid. Omaanlased siiski mõistavad Wadi Bani Khalidi tähtsust riigi turismindusele ning kannatavad nähtu päikeseprillide taha peitudes ära. Muide, välismaalastest turistidelt ootdatakse lugupidavat riietust, kuid tegelikult ei panda kohalike (sh.daamide juttudele tuginedes) naiste paljaid õlgu pahaks. Pigem pidavat tugevas ülekaalus, maikades ning havaipükstes valged isased riivama kohalike tundeid. Ses osas tuleb tunnistada oma sarnast (islamistlikku?) maailmavaadet. Soovitav on riietuda nii, et õlad on kaetud ning seeliku või pükste servad katavad põlvi. Mingeid probleeme euroopalikult riietumine Omaanis kaasa ei too. Vaid konservatiivsemal sisemaal võib õhtusel ajal olla üksikute naiste vastu meessoo pilkudel veidi teravam fookus. Rannakultuuri viljelemiseks tuleb Omaanis siiski kasutada hotellide kinniseid ja tasulisi territooriume.
Liiga lihvitud lossid
Ajaloohuvilistel on Omaanis samuti tegevust ning vaatamist kuhjaga. Eriti uhked ollakse üle maa laiali pillatud ohtrate losside ja kindluste üle. Need on kohati läbinud siinkirjutaja pilgule liigsteriilse renoveerimisprogrammi, nähes lõpptulemusena välja ülearu muinasjutulikud. Eriti väärikad lossid paiknevad Nizwas, Jibreenis ja Bahlas. Kehtib ütlus – olles näinud üht, oled näinud kõiki. Soovitan just Nizwa lossis läbida süvenenult kogu programm ning seeläbi kursis olla Omaani valitsejate olemuse ja meetoditega kogu sultanaadis. Nizwasse tasuks sattuda
Omaan omaanlastele?
Omaani ühiskonda kummitavate probleemide ja visalt edenevate arengute kohta saab eesti keeles lugeda humoorikas võtmes sealsetel kruiisilaevadel töötanud eestlanna Meeli Lepiku reisiraamatust “Minu Omaan”. Lepiku kogemustest tasub tähele panna nn.omaniseerimisega seotud seiku. Omaniseerimine on riigi poliitika toomaks omaanlasi tagasi tööturule. Omaani kiire arengu toetamise taga on Hindustanist (Indiast ja Bangladeshist) pärit võõrtööjõud, kes moodustab Omaani elanikkonnast 2014.aasta andmetel 44%. Eelmise sajandi lõpust alanud protsessi eesmärk on suurendada sektor sektori haaval omaanlaste osakaalu. Sajaprotsendiliselt on omaniseeritud näiteks pangandus. Ehituses on lubatud ning ka saavutatud vaid 20% tase. Mida lihtsam töö, seda väiksem on omaanlaste osakaalu eesmärk. Protsess on olnud väga vaevaline, sest kohalike palkamine on kulukas, tööviljakus aga madalam kui motiveeritumalt töötavate hindude oma. Sarnased “tagasihõivamised” leiavat aset paljudes rikastes naaberriikides ning probleemidki on sarnased. Reisides Omaanis tajute kiiresti, et valdavalt suhtletegi India või Bangladeshi inimestega, sest just nende korraldada on riigis teenindusega seotud sektorid. Lisaks valdavad nad paremini inglise keelt. Omaanlased kohtlevad võõrtöölisi erinevalt. Kahjuks märkab turistki nende peale karjumist, kepiga nuhtlemist ning enamik Omaani ajakirjanduse pahupoolest armastab kajastada just võõrtöölistega
Omaan reisisihina on meeldiv segu arhailisusest ning modernsusest. Kaasaaegsedest probleemidest ning iidsete aegade uhkusest. Omaanlased on väärikad ning seetõttu ei tunne nad teie kui turisti vastu ülearust huvi. Omaanis ei ole turist liikuv rahakott, sest kohalike kõverate minimõõkade khanjaride kõrval vööl rippuv tengelpung on meie omast paksem. Omaan ei ole veel massiturismi sihtmärk ning see asjaolu tasuks meeldivalt ära kasutada, seejuures ise kohalikke kombeid ja väärikust arvestades.