Ilmunud 2020.aasta messi TourEst ajakirjas

Väsimatu regulaarsusega tekkivad pinged Lähis-Idas võivad nii mõnegi reisiplaani segi lüüa. Kui 2020.aasta esimestel päevadel lahvatanud Iraani ja Ameerika Ühendriikide vastasseis ning sellele järgnenud Ukraina reisilennuki allatulistamine võivad  väga paljud Iraani suunduvate ning kahtlemata põnevate reiside kohad tühjaks jätta, ei tasu kogu piirkonna kohta lõplikke üldistusi teha. Seni kõigist ebameeldivatest episoodidest eemale jäänuna, moodsa turismitaristuga ning kaunist loodust ja iidset ajalugu pakkuv Omaani sultanaat on suurepärane alternatiiv. Olgu siinkohal meenutatud, et eestlaste hulgas väga populaarsed sihtkohad, Egiptus ning Türgi, on pidanud maadlema hoopis tõsisemate väljakutsetega külaliste turvalisuse tagamisel. Seega, reisime Omaani!

Omaan avanes maailmale alles 1970.aastal, kui sultan Said bin Taimuri ainus poeg Qaboos bin Said Al Said brittide abil korraldatud veretu riigipöörde käigus isalt trooni haaras. Absoluutses vaesuses ja stagnatsioonis seiskunud sultanaat sai noore ja välismaal hariduse saanud energilise liidri. Paljud turismiportaalid ning reisijuhid armastavad mainida ebareaalselt kõlavaid fakte, kuidas 1970.aastal oli Omaanis 5 km asfaltteid, üks haigla ja kolm, vaid poistele mõeldud kooli. Olukord muutus kiiresti, kui sultan, nüüd juba lühema nimega Qaboos, avas riigi majanduse (küll range sultanaadi diktaadi all) välisinvesteeringutele. Maavarade müügist saadud tulu toel avati koole, rajati sadu kilomeetrit teid, elektrifitseeriti tasapisi kogu asulaskond ning kaotati orjus. Qaboos ühendas eraldiseisnud Muscati ja Omaani, nimetades ühenduse Omaani sultanaadiks. India ruupia asemel seati sisse kohalik riaal. Sultani võim Omaanis on tänase päevani absoluutne. Ta on korraga pea-, välis- ja rahandusminister. Riigi armeejuht ning panga esimees. Noore Qaboosi esimeste võimuaastate jooksul avati Omaanis esimene ülikool ja rajati kaasaegsed sadamad. Riigis aga puudub tänaseni raudtee, kuid Hiina “abil” võib ka see puudus peagi likvideeruda. Võib-olla on huvitav teadmine, et Zanzibar on olnud 17-19.sajandil Omaani sultanaadi osa.

Sultan Qaboos suri 10.jaanuaril 2020 79-aastane, olles kaasaja Lähis-Ida ja kogu Araabia maailma pikimalt võimul olnud liider. Kuna sultanil endal lapsi või vendi polnud, määras uue liidri Qaboosi enda poolt salajasse ümbrikusse pistetud nimekaart. Ümbriku avamise tulemusena on tänaseks Omaani valitseja Haitham bin Tariq ehk sultan Haitham, kes on lubanud jätkata Qaboosi valitud suunda. Omaanlased ennekõike, kuid neutraalsus rahvusvahelises poliitikas. Oluline on mainida, et Omaan on olnud vahemeheks paljudes regiooni tabanud kriisides. Olulist diplomaatilist rolli on etendatud suhtluses Iraani ja Iraagi, Iraani ja Saudi-Araabia vahel. Omaani sultan on kohtunud Iisreali juhtidega, osalenud aktiivselt Lahesõdade tüliküsimuste lahendamises. Seega, Omaan on suutnud laua taga lahutada ja liita sunniite ja šiiite, jänni pole jäädud juutidega.

Rendiauto - parim viis tutvuda Omaaniga
Tagasi Omaani kui turist. Vaatamata suurele pindalale on turistile huvitav piirkond vaevu suurem kui kaks Eestit. Seega on parim viis Omaani avastada just rendiautoga. Teed on perfektsed, asfaltiauke peab eraldi otsima. Põhimaanteed on neljarealised, valgustatud. Liiklus, isegi pealinnas Muscatis, ei ole intensiivne, kuigi kiirused on
suured. Suunatuli on iluasi, kuid ometigi ei tekita Omaanis roolikeeramine erilisi pingeid. Jah, maanteedel õnnestub näha ning Oman Times’i lugedes kinnitust saada üsna traagiliste avariide rohkusest, kuid peamiselt on selles süüdi uljad kiirused. Parkimise eest maksmist ei mäleta, samuti on kütus väga soodne. Kütusetanklate juures ei märka kunagi meile tuttavaid hinnatulpasid, kuid põhjus selgub peagi. Kütusehinnad määrab sultani dekreet ning on üle kogu riigi samasugused. Samas tekitas just reisi käigus uue dekreediga diisli liitrihinnaks senise 0,43 eurosendi asemel määratud 0,46 senti riigis mõningasi rahutusi. Olgu siinkohal siiski mainitud, et 2011.aasta “Araabia kevad” ei jätnud puutumata ka Omaani. Mitmetes suuremates linnades tekkinud ja madalamaid elamiskulusid ning korruptsiooni ohjeldamist nõudvates protestides hukkus kuni 6 inimest. Sultan võttis ette valitsusremondi, suurendas toetusi näiteks üliõpilastele ning lõi 50 tuhat töökohta riigisektorisse ning sellega oli kodusõdu ja liidrivahetusi mujal põhjustanud episood Omaani jaoks möödas. Sarnaselt riigiaparaati paisutades on probleemidele (ilmselt ajutist) lahendust näinud mitmed Lähis-Ida riigid. 

Eelista neliveolist!
Rendiautoks soovitaks kindlasti veidi kõrgema kliirensi ja kõigi nelja ratta panustamist võimaldavat sõiduvahendit. Kuigi maanteed teevad silmad ette Saksamaal nähtule, on paljud looduskaunid ja kultuuriliselt olulised paigad peidus korraliku kaldenurgaga kruusa- ja liivateede taga. Kindlasti ei tasu uskuda ohtraid reisikirju, mis manavad ette stsenaariumeid surmateedest. Ei, selliseid ei ole. Vaid liivakõrbesse ei tasu sattuda kitsa rehvimõõduga linnaautoga, sest seal on oht end korralikult sisse kaevata reaalne. Kõrbes tuleb Omaanis kindlasti käia, seega kõik rattad vedagu! Kõlagu kui reklaam, kuid soovitan siiralt osta kaasa Omaani teid ja just orgudesse viivaid ülima detailsusega kajastava kaardiraamatu “Oman Offroad” (http://www.askexplorer.com). 

Pealinn Muscat
Pealinna jaoks tasub varuda kaks päeva. Elamispaigana on parim valik  vanalinnana käsitletav Mutrah’i linnaosa,
kust pärinevad ka enamike reisijuhtide kaanefotod ning kus kahtlemata on enam vaadata kui moodsas Muscatis. Labürintlik turg, kaldapeale, kindlus, sultanipalee, kalaturg jpt.olulised maamärgid asuvad just seal. Enamik piirkonnast on läbitav jalgsi, pikemaid vahemaid võib läbida taksoga. Ka taksode hinnad peaks olema sultani poolt kehtestatud, kuid mõistlik on reisi maksumus siiski eelnevalt selgeks rääkida. Vana ja uue Muscati vahel pole probleemi liiklemisel ka rendiautoga. Liiklus on mõistlik ning parkimiskohtade probleemi ei esine. Pealinna uuemad rajoonid on moodsad, kuid igavad. Ostlemisfanaatikud leiavad aga just sealt suured ja läänelikud kaubanduskeskused. Riigi suurim ning muidugi Qaboosi nime kandev hiiglaslik mošeekompleks asub samuti Muscati uuemas osas. Mošee külastamine on rangelt kohustuslik, selle mastaapsus üllatab.

Üleriigiline vabaõhumuuseum
Erinevalt naabritest Araabia Ühendemiraatides, kus moodne klaasarhitektuur domineerib, on Omaani valitsejad langetanud tarku otsuseid. Linnades on piirangud hoonete kõrgusele, arhitektuurile ning kasutatavatele ehitusmaterjalidele. Seetõttu on säilinud ühtlane ning ajaloolisele pärandile põhinev õhustik. Pealinnas Muscatis on hooned valged, sisemaal rohkem kollakat karva ning üle kolme korrusega hooneid kohtab vaid pealinna uusrajoonides. Sarnaselt on üleriigilises mõõtkavas talitatud riietusega. Piirkonnale omaste rõivaste kandmine on üldlevinud., eriti meeste hulgas. Üheltpoolt nõuab sultani käsk kanda valgeid hõlste ehk dishdashasid riigiasutustes ning kasutada koolivormina, kuid sarnane dresscode on valdav ka vabatahlikult. Tünjad mütsid ehk kummad kuuluvad dishdaskakandja standardvarustusse. Dishdashasid õmblevaid töökodasid on palju ning valget kangast kulub elanikkonda suhtarvuna rehkendades ilmselt maailmas enim. Kui pealinnas Muscatis on märgata enam lääneliku moe võidukäiku, siis enamik maast armastab rõivastuda algupäraselt.

Omaani vaimustav loodus
Omaan on suurepärane paik ka kõige loodusega seotu harrastamiseks. Mägine maastik ning kiiresti vahelduvad pinnavormid on kaunid, tagades ka head võimalused erinevateks harrastusteks. Populaarsed on kaljuronimine ja
matkamine. Viimane nii jalgsi kui rattaga. Pikematel rattamatkadel viibijaid hakkab silma palju. Omaanis on igameheõigus telkimisele ning inimtühjad piirkonnad nii rannikul kui mägedes loovad selliseks sõltumatuseks suurepärased tingimused. Kui tuua välja Omaani loodusega seotud kohustuslikud vaatamisväärsused, on nendeks Ameerika Suurele Kanjonile samas kaalukategoorias konkurentsipakkuv Wadi Ghul, kogu Araabia poolsaare kõrgeim tipp Jebel Shams ning loendamatud kitsad orud ehk wadid. Muidugi kõrbed, mis kohati otse India ookeani randuvad.

Jebel Shamsi, õigemini Al Hajari mäestik on loodussõprade poolt enimkülastatud piirkond Omaanis. Sealsed suhtlised kõrguste vahed on silmale lihtsalt vapustavad, ulatudes kuni kolme kilomeetrini. Kanjonimatk Wadi Ghuli oru ülaserval pakub mitmetunnise ning kogu ulatuses uskumatu avarusega vaateid. Ärge unustage vaid päikesekreemi ja vett ning kõik matka tarbeks kulunud 3…4 tundi ja voolav higi tasuvad hingematvate vaadete näol kuhjaga ära. Rada on suhteliselt lihtne, kulgedes kogu ulatuses sisuliselt samakõrgusjoonel ning on turvaline. Väikeste lastega sellele jalutuskäigule siiski minna ei tasu. Kogu päeva sisustava ning tuhandet kõrgusmeetrit nõudev tõus Jebel Shamsi tippu lisavad vaadetele veelgi suursugusust. Mäe põhjatipu 3009m kõrgusel on hõivanud Omaani armee, seega tuleb matkajatel leppida madalama, vaid kolm meetrit alla kolme kilomeetri jäävad lõunatipuga. Piirkonda tasub jääda paariks päeva ja ööks. Kämpingulaadseid, kuid kaasaegseid majutustingimusi pakuvad kaks asutust. Neisse on ööbimised soovitav broneerida varakult ette, kuna kohti on vähe ning  Jebel Shams on üks Omaani turismimarsruutide meelispaiku. Ülerahvastusega probleeme siiski pole, sest ööbimispaiku napib ning autosõit ülesse mägedesse võtab alt orgudest
üle tunni ning läbida tuleb ka paarkümmend kilomeetrit treppisõidetud haanjalikke kruusateid. Neliveo tunnetamine neil on nauditav. Samas, mingit probleemi ei ole teekond läbida ka esiveolise väikeautoga. Teed on küll kruusased ja treppis, aga laiad ning kaljuservadel ohtlikku kulgemist kuskil ei esine. Jõudes kõrgusele 2000m üle merepinna võtab teid vastu imeline platoo, mille servalt saab jalgu kahekilomeetrisesse tühjusesse kõlgutada küll. Talvekuudel soovitan kaasa võtta soe pesu, müts ja tuulekindel jope. 30-kraadine kuumus päeval asendub loojangul kiiresti lausa miinuskraadide ja lõikava tuulega ning öömaju soojendav vaevu rösterisuurune puhur tegi vaid koledat häält. Liviko soe pesu andis paremaid tulemusi.

Läänelikest sõltuvusprobleemidest
Siinkohal on paslik pühendada paar rida alkoholile Omaanis. Igasugune avalik tarbimine on rangelt keelatud, poodides alkoholi ei müüda. Riiki sisenedes saab Muscati lennujaamas enne (!) tolli soetada soliidse valikuga kauplusest mistahes rüüpeid, kuid mitte enam kui liitri inimese kohta. Edasistel päevadel võib leida kraadiga vedelikke vaid suuremate hotellide restoranidest. Seda hüve naudivad ka kohalikud, kuigi dishdashas õlle- ja veinisõpru kohtas vaid pealinna hotellide restoranides. Valikust puudus silma järgi vaid setu handsa, muud margid ja liigid olid koleda hinna eest letialustes hiigelkülmikutes saadaval. Õlu on Euroopa päritolu, enamasti väga kanges väljalaskes. Koduperemehe nipinurk! Ostes supermarketist alkoholivaba õlut ning segades see vahekorras üks-ühele 9-kraadisega saab muide kaks täiesti mõistlikku pilsnerit, mida akna taga röökivate ja õhtupalvele kutsuvatele
imaanide kultuuriprogrammile taustaks rüübata. Omaanis ei ole mingeid piiranguid detsibellidele, kui teemaks on palved Allahile. Ausalt, need ei häiri mind üldse, aga kui seda heli paiskavad välja kümned minaretid lähikonnas korraga, on see üks erispäraselt huvitav kuulamine. Eriti kui lähim minaret on hotelliakna taga ning esimene ja möödapääsmatu tung Allahiga suhelda leiab aset umbes pool kuus hommikul. Jõudsimegi alkoholist Allahini, vabandust! Kindasti tuleb rõhutada kangemate meelemürkidega seotud väga rangeid karistusi, seega tasub kõikvõimalike purude ja pulbrite pakkujatest suure kaarega mööda kõndida. Karistused narkootikumide omamise eest ei piirdu vaid kepihoopidega.

Kõrb – kohustuslik Omaani pärisosa
Loodusest kõneledes ei saa unustada kõrbekogemust. Vaid lühikeste autosõitudega on alati võimalik lihtsalt moel jõuda ehtsa liivakõrbeni, millise ulatus kaardil on võrreldav mõne maailmajao omaga. Sõitmiseks on soovitav valida org, mida kasutavad kohalikud või kus paiknevad turismiga seotud ettevõtmised. Liivadüünidel rallimine jäägu kohalike asjatundjate pärusmaaks ning soovitan kord elus see üsna turistlikuna tunduv kogemus ära proovida. Seitsmeliitrise ürgvana Toyota Tundraga mööda 45-kraadiseid tõuse ja laskumisi 100km/h kulgeda on korralik adrenaliinilaks. Ise roolikeerajana tasuks ehk rahulduda oru põhjades sissesõidetud radadel sõitmisega. Lülitage välja veojõukontroll ning laske rehvidest välja ülearune rõhk. Vältige sissekaevumist ning kui see ka juhtub, tagab üldkasutataval alal viibime teadmise, et mõni kohalik teid peagi välja tõmbab. Senikaua võib vaadelda liival ülimas stoilisuses kulgevaid uhkeid metsikuid kaamleid. Ahjaa, valgusreostusest puutumata kõrbes ööbimine on müstiline. Kaunile päikeseloojangule järgnevat ja otsekui lagipähe puutuvat tähistaevast meie laiuskraadil ei taju. Samas, päikeseloojangute vastu Eesti põhjarannikul ei saa siiski miski. Ööbimisel kõrbes läheb taaskord vaja kaasavõetud sooja pesu. Ööd võivad taaskord üllatada miinusteni langeva õhutemperatuuriga.

Lummavad, kuid märatsevad wadid
Omaani lahutamatud osad on orud ehk wadid. Need kujutavad end kitsaid mägede ja platoode sisse lõikunud sälke, kus on silmaga tajuda soliidseid suhtelisi kõrgusmeetreid. Wadidega on seotud ka olulised ohud. Platoodelt valguvad sademed peavad mahtuma ära kohati vaid paar meetrit laiadesse orgudesse (liialdamata, kord tulid autolomani floods” ning saate probleemi teravusest selge sõnumi.
mäeseinte vahel peeglid kokkupoole tõmmata), mis muudab veemassid sügavateks ning nende voolu kiireloomuliseks. Kindlasti tasub hoiduda eemale matkamast või sõitmast autoga wadidesse, kui on oht sajusele ilmale. Isegi kümneid kilomeetreid eemal sadav äikesevihm võib tekitada massiivseid muda- ja veemassiive, mis hukutab Omaanis igal aastal kümneid inimesi. Maanteedel on tähstatud koolmekohad, kuhu teatud veetaseme korral autoga sõita ei tohi. Jälgige kohalikke inglise keelt kõnelevate raadiojaamade ning ajalehtede ja inimeste soovitusi, nad teavad mida räägivad. Kui ei usu, sisestage YouTube’i otsingusse sõnapaar “

Enamik kauneid orge paiknevad idarannikul, Suri ja Muscati vahel. Valige neist mõni, sõitke autoga nii kaugele kui saab ning kulutage paar tundi jalgsimatkale. Omaanlaste külad asuvad sageli vähese viljaka pinnase tõttu orgudes ning seetõttu saab sedasi toimides hea ülevaate ka külaelust. Populaarseimad on Wadi Tiwi ning Wadi Bani Khalid. Viimane on turistilõks, kuid varahommikul enne saabuvaid turismibusse pealinnast on koht müstiline! Pinnast hästi haaravad jalanõud jalga, vesi ning päikesekreem seljakotti ja paar-kolm tundi mööda wadit matka on tõeline nauding. Võtke kaasa ujumisrõivad, sest pidevalt laiust muutvas orus on hulgaliselt maalilisi ujumiskohti. Tagasiteel parkimisplatsi võib kahjuks märgata ka looduse ilust ja vee mõnust joobunud turiste, kes ei pelga esineda teemal “75 aastat nudismi Prantsusmaal” või kohata muidki kohalikku keskkonda ebasobivaid ilminguid. Omaanlased siiski mõistavad Wadi Bani Khalidi tähtsust riigi turismindusele ning kannatavad nähtu päikeseprillide taha peitudes ära. Muide, välismaalastest turistidelt ootdatakse lugupidavat riietust, kuid tegelikult ei panda kohalike (sh.daamide juttudele tuginedes) naiste paljaid õlgu pahaks. Pigem pidavat tugevas ülekaalus, maikades ning havaipükstes valged isased riivama kohalike tundeid. Ses osas tuleb tunnistada oma sarnast (islamistlikku?) maailmavaadet. Soovitav on riietuda nii, et õlad on kaetud ning seeliku või pükste servad katavad põlvi. Mingeid probleeme euroopalikult riietumine Omaanis kaasa ei too. Vaid konservatiivsemal sisemaal võib õhtusel ajal olla üksikute naiste vastu meessoo pilkudel veidi teravam fookus.  Rannakultuuri viljelemiseks tuleb Omaanis siiski kasutada hotellide kinniseid ja tasulisi territooriume.

Liiga lihvitud lossid
Ajaloohuvilistel on Omaanis samuti tegevust ning vaatamist kuhjaga. Eriti uhked ollakse üle maa laiali pillatud ohtrate losside ja kindluste üle. Need on kohati läbinud siinkirjutaja pilgule liigsteriilse renoveerimisprogrammi, nähes lõpptulemusena välja ülearu muinasjutulikud. Eriti väärikad lossid paiknevad Nizwas, Jibreenis ja Bahlas. Kehtib ütlus – olles näinud üht, oled näinud kõiki. Soovitan just Nizwa lossis läbida süvenenult kogu programm ning seeläbi kursis olla Omaani valitsejate olemuse ja meetoditega kogu sultanaadis. Nizwasse tasuks sattuda
reedesel ennelõunal, kui kohalikud peavad kesklinnas aastasadade pikkuste traditsioonidega pudulojuste turgu. Nizwa lähistel saab tutvuda ka kohaliku joogi- ja niisutusvee kanalite iidse lahendusega, millist kasutatakse üle maa tänapäevani. Kummaline ja oluline on jälgida turismiobjektide avamisaegu ning seda üle kogu maa. Pika lõunapausi tõttu jäävad enamikes neis huvilistele vaid loetud tunnid hommikul. See asjaolu on kummastav ning nõuaks Omaani turismi ohjavatelt ametnikelt veelkord läbimõtlemist. Tuleb siiski teada ja tajuda Omaani suhtelist kogenematust – riik avanes alles viis kümnendit tagasi ning aktiivselt ollakse end kehtestamas turismi sihtriigina paarkümmend aastat. 

Omaan omaanlastele?
Omaani ühiskonda kummitavate probleemide ja visalt edenevate arengute kohta saab eesti keeles lugeda humoorikas võtmes sealsetel kruiisilaevadel töötanud eestlanna Meeli Lepiku reisiraamatust “Minu Omaan”. Lepiku kogemustest tasub tähele panna nn.omaniseerimisega seotud seiku. Omaniseerimine on riigi poliitika toomaks omaanlasi tagasi tööturule. Omaani kiire arengu toetamise taga on Hindustanist (Indiast ja Bangladeshist) pärit võõrtööjõud, kes moodustab Omaani elanikkonnast 2014.aasta andmetel 44%. Eelmise sajandi lõpust alanud protsessi eesmärk on suurendada sektor sektori haaval omaanlaste osakaalu. Sajaprotsendiliselt on omaniseeritud näiteks pangandus. Ehituses on lubatud ning ka saavutatud vaid 20% tase. Mida lihtsam töö, seda väiksem on omaanlaste osakaalu eesmärk. Protsess on olnud väga vaevaline, sest kohalike palkamine on kulukas, tööviljakus aga madalam kui motiveeritumalt töötavate hindude oma. Sarnased “tagasihõivamised” leiavat aset paljudes rikastes naaberriikides ning probleemidki on sarnased. Reisides Omaanis tajute kiiresti, et valdavalt suhtletegi India või Bangladeshi inimestega, sest just nende korraldada on riigis teenindusega seotud sektorid. Lisaks valdavad nad paremini inglise keelt. Omaanlased kohtlevad võõrtöölisi erinevalt. Kahjuks märkab turistki nende peale karjumist, kepiga nuhtlemist ning enamik Omaani ajakirjanduse pahupoolest armastab kajastada just võõrtöölistega
seonduvat.Samas on Omaanis suurepärane võimalus saada osa ka hindude tavadest. Muscatis on mitmeid hindude, aga ka Indiast pärit kristlaste pühakodasid, kus toimuvad massirituaalid on külastajatele avatud ja väärt süvenemist. Jalad paljaks, meel vabaks ning kätega riisi, dhali ja karride kallale mitme miljoni jumala nimel! See nähtav tänulikkus, mida omaanlaste üleoleku all elavad hindud teile avaldavad, on siiras. Edasijõudnud võivad ka sütel käia.

Omaan reisisihina on meeldiv segu arhailisusest ning modernsusest. Kaasaaegsedest probleemidest ning iidsete aegade uhkusest. Omaanlased on väärikad ning seetõttu ei tunne nad teie kui turisti vastu ülearust huvi. Omaanis ei ole turist liikuv rahakott, sest kohalike kõverate minimõõkade khanjaride kõrval vööl rippuv tengelpung on meie omast paksem. Omaan ei ole veel massiturismi sihtmärk ning see asjaolu tasuks meeldivalt ära kasutada, seejuures ise kohalikke kombeid ja väärikust arvestades.
Tuleb tunnistada, et vanuse lisandudes on mind üha enam paelunud mõtted suusapuhkuse asemel keset kodust gripihooaega võtta tervislikud doosid D-vitamiini soojades maades. Rannapuhkus mulle ei sobi, hakkab peale esimest veerandtundi liival närvisüsteemi kurnama. Tänu kestvale huvile Aasia ja Lähis-ida poliitika ning ajaloo vastu, ei ole otsused talvisteks sihtmärkideks keerukad langema. Armastan hommikuti olla valikutes vaba. Kas suunduda läände või siis hoopis itta ning seetõttu olen sageli eelistanud väiksemaid, autoga kulgetavaid maid. Seekordseks väljavalituks osutus Omaani sultanaat Araabia poolsaarel. Ka minu reisikaaslane on juba paarkümmend aastat sama ning kahekesi mõistame oma huvisid, eesmärke ja soove reisides sõnadeta. Nagu ka igapäevaelus.

Olen aus, et veel aastapäevad tagasi ei oleks ma vaatamata geograafiat koolis lemmikaineks pidamisele suutnud vihjeteta nimetada Omaani pealinna. Tuli välja, et Omaani valitseb juba 1970.aastast tänaseks 78-aastane ja ülimalt lugupeetud monarh, sultan Qaboos bin Said al Said. Rahaühik riaal nimi ja kurss, mis jaguneb sajaks baisaks, sai selgeks loetud päevad enne reisi. Huvitaval kombel ei moodustu 1 riaal mitte kümnelistest baisadest, vaid sajalistest. Hindu väljendatakse kolm kohta peale koma (meil on see nii vaid kütustega), kuigi reaalses elus on selle kolmanda komakoha peal alati ümmargune null. Omaani naabrite loetelu võib esmapilgul tekitada ettevaatusele kutsuvaid alalhoiuinstinkte, kuid süvenedes saame teada, et koos Bahreiniga loetakse Omaani riigiks, kus äärmusliikumiste olemasolu puudub ning ühtegi piirkonda räsivat vägivaldset probleemi ei esine. OSAC (Overseas Security Advisory Council) ehk Ameerika Ühendriikide riiklik nõuandekoda turvalisuse teemadel hindab Omaani väga turvaliseks riigiks. Näiteks organiseeritud kuritegevuse puudumise kategoorias jagasid Eesti ja Omaan 2018.aastal 4ndat kohta kogu maailmas.  Oht langeda tänavakuritegevuse ohvriks on madal, terrorismi oht puudub ning valdav osa probleeme on seotud võõrtööjõu (sellel teemal tuleb hiljem pikemalt juttu) omavaheliste arveteklaarimisega. Vähem esineb ka turistide vastu suunatud petuskeeme. Murekohaks on inimkaubandus, kuid turisti heaolu see kuidagi ei mõjuta. 2011.aastal puhkesid üle riigi Araabia kevade pärituultes rahutused, mis tõid kaasa ka üksikud inimohvrid. Olukord lahenes riigisektoris suure palgatõusu ja kümnete tuhandete riigipalgaliste töökohtade loomisega. Poliitilisi vabadusi esitasid vaid paar meeleavaldust ning olukord rahunes kiiresti. Laiendati tasuta kõrghariduse omandamise võimalusi. Omaani naabriteks on sõjast räsitud Jeemen, piirkonnas jõujooni painutavad Saudi-Araabia ning Iraan. Põhjas eestlastelegi armsaks puhkusesihtmärgiks saanud Araabia Ühendemiraadid. Kõrvalepõikena Emiraatidesse reisijatele soovitan siiralt veeta mõned päevad ka Omaanis. Vahemaad ei ole suured, teed on suurepärased, kuid kogemused vägagi erinevad.

Liiga naftakeskne majandus


Omaan ei satu uudisvoogu ülearu sageli. Sarnaselt igivana naljaga Mongoolia sõltumatusest (kellest ei sõltuvat
mitte midagi), kehtib see omal moel ka Omaani kohta. Tegemist on naftariigiga, kelle ekspordist 2/3 moodustavad kütused ning nende kaevandamine ja töötlemine annab 40% riigi majanduslikust kogutoodangust. Nafta avastati riigis alles 1960ndatel aastatel ning sellest perioodist pärineb ka riigi majandusliku edu kiire kasv. Enne saatuslikku maavaraleidu ja sultan Qaboosi võimuletulekut oli kogu Omaanis alla kümne (!) kilomeetri tänapäevases mõistes rajatud teid!  Statistilistelt näitajatelt on elatustase Omaanis sarnane Eestiga, reaalses elus on esmatarbekaupade ja teenuste hinnad meie omadest veidi madalamad. Omaani valitsus on ligi kaks dekaadi tegelenud intensiivselt majanduse mitmekesistamisega. Peamiste päästerõngastena nähakse töötleva tööstuse, merenduslogistika ja kalanduse, põllumajanduse ja turismisektori elavdamist. Kuigi umbes kümne Eesti suuruse pindalaga riigist vaid 7% on haritav, on panustamine datlite, juurviljade ja puuviljade kasvatamisele märgatav palja silmaga. Vaid miljonist turistist aastal 2007 soovitakse juba järgmisel aastal jõuda numbrini 12 miljonit. Sellise perspektiiviga on ehitatud mastaapsed lennujaamad ja sadamad. Omaani nafta- ja gaasivarud on küll hiiglaslikud, kuid naftabarreli tootmise hind kolm korda kallim kui naabrite juures Saudi-Araabias, mis muudab riigi naftatulud selle hinnakõikumistest väga haavatavaks. Omaan ei ole kummalisel kombel ka naftatootjate ühenduse OPEC liige.

Omaanis on kõik suursugune, kohati lausa ülepaisutatud. Naftatulud on võimaldanud elanikele pakkuda ohtralt tasuta teenuseid. Omaanis ei ole eraisikutel tulumaksukohustust ja autokütuste hinnad on riiklikult reguleeritud. Enamlevinud bensiinid 91 ja 95 maksavad vastavalt 46 ja 54 eurosenti liitri eest. Bensiinijaamas tankides on
igaljuhul tunne väga mõnus! Esmatarbekaupadel puudub ka käibemaks. Riigis puudub ühistransport, sest taksosõit või suure kubatuuriliste silindritega  sõiduki ülalpidamine on jõukohane paljudele. Külalise, ilmselt isegi sakslase jaoks on silmatorkav ning kadestamistvääriv teedevõrk. Teid on palju, need on laiad ja sadade kilomeetrite kaupa valgustatud. Asfaldiauke õnnestus põhiteedel natuke enama kui nädala ja pooleteise tuhande kilomeetri jooksul kokku lugeda ühe käe sõrmede jagu. Kiirusepiirangud lubavad maanteedel kihutada, kuid kahjuks on selle liberaalsuse hinnaks maailma keskmisest halvemad näitajad liiklustragöödiate kategoorias. Kiiruspiirangutest peetakse küll üldiselt kinni, kuid näiteks linnaliikluses lubatud 80 km/h tekitab siiski omajagu ohtlikke olukordi. Paradoksaalselt on Omaan hea paik õppesõidu harrastamiseks – teed on laiad ja tühjad ning ei ole kindel, kas isegi pealinna Muscati elanikud teavad päriselt, mis on liiklusummik. Parkimiskoht õnnestub leida suurema vaevata. Arvestades loodus- või ajaloohuvilise külalise marsruuti, on soovitav rendiauto neliveoline. Meie linnamaastur KIA Sportage sai igaljuhul kõikide väljakutsetega kenasti hakkama nii kivistes orgudes, madalamates jõesängides, mägiteedel ning kõrbes. Viimases lülitage kindlasti veojõukontroll välja, muidu ei saa elektroonika pehmes liivas Teie soovist natuke gaasi rohkem vajutada aru. Üksikutel kruusastel mägiteedel ja wadides (mägedevahelised sügavad orud, sageli kuivad jõesängid) tuleb tähelepanelikum teeääre jälgimine siiski kasuks. Tagavararatas olgu korralik ja rõhud rehvides kontrollitud. Rendiautode hinnad on Omaanis keskmisest veidi madalamad ning autopark uus. Muide, liigselt määrdunud sõiduki eest võib linnades trahvi saada – kohalike sõidukid on tõesti säravad ja puhtad ning meie nädala jagu mööda kruusa ja liiva elu näinud KIA torkab reisi lõpul Muscati rannapromenaadil oma tolmuses isasuses üsnagi silma.

Nizwa – endine pealinn pakub konservatiivsemat kogemust


Kuigi Omaan on pindalalt suur, moodustab sellest enamuse tühi liivakõrb ning vaatamisväärsusi pakkuv piirkond ei ole oluliselt suurem kui Eesti, tehes sellest ideaalse autoturismi sihtmärgi. Enamik külalisi viibib Omaanis nädala või mõned päevad enam ning läbib päri- või vastupäeva üsna tavapärase ringi. Valisime liikumiseks vastupäeva variandi ning pealinnast Muscatist viis 200km ülikiiret ja siledat maanteed Nizwa linna. Nizwa on endine Omaani sultanaadi pealinn (Muscat oli siis omaette sultanaat), pikaks soolikas venitatud Tartu suurune asula. Kesk- ja vanalinn on jalutuskäiguga läbitaval alal, pakkudes pealinnast oluliselt konservatiivsemat ja pärimuslikku muljet. Linna peamiseks vaatamisväärsuseks peetakse Omaanile väga omast kindluslossi, mis sultani aastakümnete pikkuse kindluste renoveerimise programmi toel on täielikult taastatud. Sarnaseid kindlusi on riigis palju, üks uhkem kui teine. Samasse piirkonda jäävad ka Bahla ja Jabrini kindlused. Omaan hindab oma juuri väga. Ollakse õppinud naabrite vigadest Emiraatides, kus raha jõud on mitmed linnad arhitektuuriliselt reostanud. Sultani kuningliku dekreediga tohib Omaanis ehitada vaid piirkondlikult harjumuspärase arhitektuuri, gabariitidega ning kohalikest traditsioonilistest materjalidest rajatisi. See on olnud silmaga nähtavalt edukas ja õige poliitika, mis muudab turismibrožüüridest pärit klišeeliku autentsuse lubaduse Omaani puhul päriselt tõeseks. Omalaadse meeleolu loob
asjaolu, et omaanlased kannavad igapäevariietusena vabatahtlikult traditsioonilisi rõivaid. Mehed lumivalgeid ja veatuid disdashasid ja ümaraid tikanditega mütse, kummasid. Disdasha kandmine saab poistele kohustuslikuks juba algkoolis. Naiste riietuses on siinkirjutaja suhteliselt tume, aga erineval moel kantud araabia naistele omased riided on päriselu pärisosa. Kui näiteks Jordaanias, Egiptuses või Palestiinas annab piirkonnast sageli märku vaid daamide juukseid napilt kattev rätik, siis Omaanis olla tänaseni kinni traditsioonides. Isegi pealinnas Muscatis on riietumine üsna range. Olulise osa elanikkonnast moodustavad hindud, bengalid ja filipiinlased võtavad asja muidugi lõdvemalt, kuid just riietus on üks valdkond, kus omaanlane meeleldi demonstreerib oma üleolekut sisserännanute üle. Hindudega üleolev käitumine hakkab silma ja kraabib kõrva.

 

Eelista kohalikku! Omaniseerimise võlud ja valud


Siinkohal on paras valgustada võõrtööjõuga seonduvat. 1950ndatel elas Omaanis napilt pool miljonit inimest. Nafta avastamine ja majanduse avamine järgneval kümnendil kasvatas majandust kümneid protsente aastas ning tööjõu puudujääk oli meeletu. Algas massiline tööjõu sissevool, peamiselt Indiast, Bangladešist, Pakistanist, Egiptusest ja Filipiinidelt. Tööõigust reguleerivad seadused on väga ranged, kuid vaatamata sellele moodustavad külalistöötajad
45% kogu tööealisest elanikkonnast. Moodustunud on etnilised kogukonnad, loodud on erinevate usundite pühakojad, võrgustikud. Õnnestus viibida nii katoliiklastest kui krišnaiitidest hindude väga emotsionaalsetel usutalitlustel. Absoluutväärtusena elab Omaanis 600 tuhat võõrkodanikku. Kiire kohaliku rahvastiku juurdekasvu (2020.aastal saavutab Omaani elanikkond viie miljoni taseme) ja kohalike töötuse kasvu tingimustes alustas Omaani valitsus 1999.aastal nn. omaniseerimisega. Selle mõistega on Omaani uudistevoogu jälgides tänapäeval võimatu mitte kokku puutuda. Eesmärgiks on vähendada võõrtööjõu osakaal viiendikuni tänase poole asemel. Igapäevases elus on see tekitamas pingeid, sest ettevõtjad ei ole ülearu vaimustuses palkama mitu korda enam palka küsivaid kohalikke, kui hindudele saab maksta miinimumpalka. Kuid sultan Qaboosi algatused ei ole arvustamiseks ja omaniseerimise võidukatest saavutustest raporteeritakse meedias järjepidevalt ja uhkusega. Vähesed nö mustad tööd, mida kohalikud on jäänud tegema, on traditsioonilised põllumajandustööd ja kalapüük, samuti näeb palju omaanlasi taksoroolis. Kuid ka selles vallas on saabumas sultani dekreet, mis ühtlustab taksoteenuste hinnad. Omaniseerimise käigus esineb ka lauslollusi. Nii näiteks asendati Muscati haiglates korraga 200 kogemustega meditsiiniõde värskelt hariduse omandanud omaanlastega ning tulemused ei olnud patsientidele meeldivad. Erinevatele elualadele on seatud protsentuaalsed eesmärgid omaanlaste osakaalu kunstlikuks tekitamiseks. Enim kohalikke peaks tulevikus moodustama tööjõu näiteks finantsvahenduses, kinnisvaraäris, kaubanduses ja logistikas. Ehituses ei pea omaanlaste protsent aga ületama 15%. Protsessi valudest kirjutab eesti keeles laevanduse näitel väga nauditavalt riigis elanud ja töötanud Meeli Lepik oma 2011.aastal Petrone Prindi populaarse reisisarja raamatus „Minu Omaan“. 2019.aastal käivitub elektrooniline tööbüroo, kus kõik omaanlased saavad oma oskused registreerida ning tööandjal tekib kohustus samade oskuste korral valida töövõtjaks kohalik kodanik. Võõraste käes on aga piisav võim ja majanduslik hoovastik, seega 20 aastat peale omaniseerimise algust ei ole protsess ülearu edukalt edasi liikunud ning tekitab pingeid. Sarnased protsessid on liikvel ka naaberriikides Saudi-Araabias ja Araabia Ühendemiraatides. Esimeses kannab see nime "saudization", mis esmamuljena võib tunduda mõne saudidele omase karistusmeetodi definitsioonina. Õnneks on mõiste sisu veidi pehmem.

Suurima rühma võõraid moodustavad hindud. Olgem ausad, leida näiteks omaani köögile pühendunud söögikohti on üsna lootusetu ettevõtmine. Kogu toitlustussektor on India mõjutustega ning reisijärgselt kokku loetud toidukordadest enamikel juhtudel toitusite ilmselt dahlist, erinevatest karridest ja hammustasite peale maitsvat rasvast naani. Õnneks on Omaan mereriik ning kalatoitudel oluline roll, seega on köögikultuuride kokkusulamine pigem õnn kui õnnetus. Kala on Omaanis odav ja valik lai. Muscati uus kalaturg on tõeline elamus – kala on nii värske, et viskleb letil ja kinnine hoone ei haise nagu mistahes kalalett Eesti marketites, kus niigi vaevu kolm kahvatuks vananenud Norra lõhet veel hingehinna eest järel on. Kalastusmeetoditele on kehtestatud ranged nõuded mere tühjakspüüdmise vastu, seega on lootust kalaroogade rolli säilimisele Omaani köögikultuuris. Krabid, krevetid, hailaadsed, raid ning hulk teisi tundmatuid mereelukaid täidavad käratseva turu, mis on avatud vaid loetud tunnid hommikuti, kuid kuhu tungivalt soovitame uitama minna. Kulgedes Omaani rannikul ja külastades sealseid asulaid on kalandusskeenet võimatu mitte tajuda. Isegi muidu kõhnad kassid on rannikul veidi paremas toitumuses, mis ei takista neil muidugi söögikohas tüütu visadusega laua alla näuguda ja manada ette koheselt saabuva näljasurmaeelne nägu.  Omaani enda köök on siiski leitav ja pakub põnevaid avastamisi ning erineb muust Lähis-idas söödavast peamiselt vähemate vürtside kasutamise poolest. Eestlase maole seega igati sobiv. Palju süüakse lamba- ja kanaliha, peamine toidukõrvane on riis mitmel erineval moel. Ükski omaanipärane toidukord ei lõpe ilma roosiveega valmistatud üsna lahja kardemonikohvita, mille kõrvale hammustatakse siirupmagusaid datleid. Järelmaitse on võrratu ja kestab kaua.

Maailma vanim inimasustus ja vete võim


Lisaks kindlusele on Nizwa tuntud oma reedehommikuse loomaturu kaudu ning kogu suur ja moodne souq (turg) ongi vanalinna elu keskpunkt. Peab tunnistama, et Araabia turgude mölluga harjunud turistidele võib Omaanis toimuv olla mõnevõrra pettumus. Rahvast on vähem, ei toimu ülearu karmi olelusvõitlust müüjate vahel, turud on
puhtad ning fluidum suursugune. Omaan on hõredalt asustatud riik, kus pool elanikkonda elab pealinna regioonis ning inimtühjus on tuntav nii linnatänavatel, kui liikluses ning juba mainitud turgudel. Ei saa salata, see on omamoodi nauditav, kuigi mürgel näiteks Jordaania pealinna Ammani lõpututel turu-uulitsatel või Palestiina linnades on kultuuriliselt nauditav ja meeleolukas. Igale oma. Nizwa lähistel saab tutvuda UNESCO pärandi väärikat koormat kandvate niisutussüsteemidega, mis veevaesel maal on eluliselt olulised aegade algusest tänapäevani. Olgu mainitud, et Omaani alad kuuluvad maailma vanima teadaoleva inimasustusega piirkondade hulka. Esimesi dateeritavaid jälgi organiseeritud inimasustusest on registreeritud kuni 106 tuhande aasta vanustena. Viie tuhande aasta vanuseid rajatisi kohtab Omaanis palju ning neid ei peeta vajalikuks isegi valvata. Vanimad niisutussüsteemid kuuluvad samasse kategooriasse ja on osa omaanlaste identiteedist. Kõik datlipalmide kasvatused funktsioneerivad vaid inimkätega loodud kanalivõrgustike abil ning vanimad ja pikimad neist rajati tuhandeid aastaid tagasi. Veepuudus Omaanis on paradoksaalne. Nii näiteks tabab riiki mitu korda aastast looduskatastroofi mõõtmetes vihmaperiood, mis mägedest allavalgudes moodustab kitsastes wadides mäslevad ja hävitavad vood. Uudised neis hukkunutest on kahjuks sagedased. Wadidesse on tungivalt palutud mitte minna, kui ka kümneid kilomeetreid eemal on oht sademetele. Vetel on pääsuks mereni kasutada vaid kitsad orud ning neisse kogunevad sademed saavad surmava jõu. Enamikke olulisi wadisid ületavad maanteed on neis paigus tähistatud mõõtepostidega, millistest teatud veetaseme korral ei tohi autoga läbi sõita. Kui enamik selliseid maanteelõike on mõnikümmend meetrit pikad, siis leidub ka sadu meetreid laiu jõesänge, kuhu mäsleva veemassi ettekujutamine nõuab omajagu fantaasiat (siinkohal üks videonäide üsna tavapärasest olukorrast: https://www.youtube.com/watch?v=afVTT-jZxvE).

Mägede jahedusse


Loodus on Omaanis sarnaselt inimkätega loodule muljetavaldav. Siin paiknevad kogu Araabia poolsaare kõrgeimad mäed. Riigi kõrgeim tipp Jebel Shams ulatub napilt üle 3000 meetri merepinnast ning on umbes 12-tunnise mägimatkana kättesaadav igale füüsiliselt normaalses vormis inimesele. Kogu Jebel Shamsi piirkond on mägine
ning Ameerika Suure Kanjoni selja taha jätvate karakteristikutega võimas vaatamine. Matkajate absoluutne paradiis igasuguseid väljakutseid otsivatele loodussõpradele. Tasapinnalistest matkadest wadide põhjades kuni kaljuronimiseni mööda vertikaalseina. Rajad on hästi tähistatud. Omaani matkaradade suur võlu on konstantselt püsiv imekena vaade, sest wadid moodustavad platoodega mitmesajameetriliste kõrgusvahedega järske seinu. Ilm on enamasti suurepärane, vaid UV-kiirgusega tuleb kindlasti arvestada. Isegi veebruarikuus on võimalik poolpilvise ilmaga saada loetud tundidega vesivillideni ulatuv põletus. Ööd on veebruaris külmad, kuid miinuspoolele satub temperatuur haruharva. Kuigi reisikirjad Jebel Shamsi viivast kruusateest kirjeldavad seda kui järjekordset surmateed, siis on need kirjutatud läänlaste poolt, kes kruusateed näevad ilmselt arengumaadest kõnelevatest dokumentaalfilmidest. Eesti autojuhi jaoks on tegemist põnevate ja kurviliste, kuid üsna siledate ning laiade korralike kruusateedega, milliste üle oleks uhke iga Haanja kandi omavalitsus. Põlvamaa postitee on igal juhul kangema kalde või järsemate kurvidega kui mitusada meetrit kõrgusesse viiv ühendustee Al Hamra ja Jebel Shamsi vahel. Samasse piirkonda jääb mitmeid 4x4 autodele erutust pakkuvat offroad rada, ohtralt arhailisi savist ehitatud külasid, niisutuskanaleid ja datliistandusi. Jõgedest läbi sõites tuleb arvestada kiilasjääle sarnaneva libedusega. Peegleid kokkuklappides vaevu läbi sadu meetreid kõrgete seintega orgudes sõites tõi looduse kaunidusest kaduma kippuva ohutunde tagasi nähtud rendiauto, mis oli saanud ülalt korraliku massiga kivikamakaga täistabamuse otse esiaknasse. Omaani kaljud ei ole monoliitsest graniidist, vaid üsna pudedast ja sademetega kive lahtilaskvast liivakivist, mis veelkord tõestab, kui oluline on vihmade korral neist paigust eemale hoida. Kohalikud oskavad neid ohte kainelt hinnata ja soovitan kindlasti sombuse ilma korral neilt uurida teadmisi, kui plaanis on mõni ahvatlev neljarattaveoga kividel turnimine või jalgsimatk wadides.

Kaamel või kuueliitrine V8? Iidsed ja moodsamad kõrbelaevad


Väiksed vahemaad võimaldavad peale mitmepäevast mägedeõhku ja kargust (suviti on muidugi ka sellistel kõrgustel tappev kuumus) vaid paari tunniga avastada end klassikalise liivakõrbe servalt. Wahiba liivaväljad on 170 x 70 km suur kõrb, mis kogu Omaani pindala arvestades on tagasihoidlik osa Araabia kõrbest, kuid kaob siiski kõigis ilmakaartes silmapiiri taha. Ausalt, meie ei olnud vaatamata mitmele piirkonna riigi varasemale külastamisele tavapärasesse liivakõrbe sattunud. See on üsna lapselik innustus, mis tabab peale esimeste metsikute kaamelite nägemist keset düüne või 100km/h mööda liiva kihutades. Hilisem kohaliku roolikeeraja eestvedamisel läbiviidud dunebashing (liivadüünides jabura kiirusega ilma turvavöödeta päevanäinud maasturis arulage kihutamine) süvendab arusaadavalt turistliku etenduse emotsionaalset mõju pöördumatult. Lihtsalt on äge! Proovitud, tehtud ning las jääbki ühekordseks elamuseks, kuid vaikus päikeseloojanguga kõrbeväljadel on kirjeldamatu nauditav klišee. Kuigi ilusamat päikeseloojangut, kui see on nähtav Eesti rannikul, ei ole mina maailmas näinud. Kindlasti tuli beduiinitelgi askeetlikes tingimustes ja tagurpidi taevasse keeratud Suure vankri all aga kogu reisi parim uni. Kel kõrbekogemust üldse pole, tasub see siiski kord elus ära proovida. Muinaslood kaamelikaravanidest ja beduiinidest on muide üsna elujõulised. Orjaturud või tütarde vahetamine kaamelite vastu on siiski ajaloohämarusse vajunud, kuigi Omaani abielud on siiani enamikel juhtudel korraldatud iseloomuga. Tee süüa, küll siis tuleb ka armastus. Naiste olukord Omaanis on Araabia keskmine, aga see pole käesoleva reisikirja teema.

Lase džinn pudelist välja, aga diskreetselt!


Tagasiteel pealinna Muscati läbitakse taaskord mägine ja wadidest tulvil Hajari mäestik, mis langeb 2000m kõrguselt otse Araabia merre ja Omaani lahte. Ilusamatest wadidest on saanud ülerahvastatud turistilõksud, kuhu tassitakse Landcruiserite kaupa läänlasi. Piisava kodutöö korral on samas ilukategoorias leitavad ka asustamata
paigad. Paljudes neist on võimalik jahutavas ja kristallselges vees ujuda. Külastanuna riigi ühte kuulsamat wadi, Wadi bani Khalidi, ei kipu teisi reklaamitud paiku enam väisama. Kuigi turistidel on palutud ujumisel austada kohalikke tavasid (ujuda võiks T-särgiga), ei ole prantsuse vabameelsusest ja UV-indeksist joovastunud vanaprouad kadedad trikoosid toplessmeetodil kohalike, küll päikeseprillide taha varjunud, noormeeste ees kuivemate riiete vastu vahetama. Hiljem jutuka hindu noormehega Muscatis jõuame küll teadmiseni, et tegelikult ei häiri valgete naiste paljad õlad või põlved kuidagi kohalike meeste meelerahu (pigem tullakse maikasärgis valgele mehele kombeid õpetama), kuid kohalikke minimaalseid kombeid oleks siiski mõistlik viisakuse piires proovida austada. Turistidele on Omaanis siiski palju lubatud, vaid usuasutusi külastades on reeglid üsna jäigad. Siinkohal on kohane mainida, et näiteks alkohol on Omaanis hotellide restoranides vabalt tellitav ning seda hüve naudivad peale reedest palvust ka kohalikud mehed. Õlu on valdavalt Belgia päritolu ja väga hea rentaablusega (hinna ja kraadi suhe). Restoranipidajaga peetud temaatiline vestlus lõppes letialuse baarikapi avamisega, kust puudus ehk vaid setu handsa – kõik muud kraadiga kategooriad olid külluslikult esindatud. Küll keelab seadus alkoholi igasuguse eksponeerimise ning tellides purgi õlut, ei anta seda kliendile kätte, vaid toimetatakse teenindaja poole hotellituppa.  Kui samal hetkel satub hotellitoa aknast paistvast minaretist algama lärmakas kutse palvele, mõjub selline kompott üsna humoorikalt. Mošeede palvekutsed tunduvad Omaanis kuidagi erakordselt võimendatuna. Asulates on igal hetkel silmaringi nähtavuses minimaalselt neli usuasutust ja ilmselt on tegemist omalaadse võidukarjumisega. Mõned korraliku võimendusega religioossed audiotaiesed on pehmelt öeldes huvitavad, kuid kella viie paiku hommikul on nende siiras nautimine mitmendat päeva järjest küll üsna keeruline. Kõrvatropid kaasa!

Pealinna jaoks üle kahe päeva varuda vaja ei ole. Pika rannaäärse väljavenitusena koosneb Muscat mitmest
mäeahelikega eraldatud linnast ning ei suuda kohalikudki päris täpselt oma linna piire määratleda. Linnaelu epitsenter ja enim fotograafide objektiivi ette jäänud linnaosa on Mutrah, kus asub tõesti vägev tänavaturu kompleks, mitmed muuseumid ja lossid, uus kalaturg, suur sultan Qaboosi sadam ning mõne minutilise autosõidu kaugusel sultani palee koos valitsusasutuste kompleksiga. Viimane piirkond on niivõrd puhas, et seal võiks vabalt mööda linnatänavaid kulgeda valgetes sokkides. Muscati uuemad linnaosad on modernsed, pakkudes rõõmu shopingusõpradele. Maailma üks suurimaid, 20 tuhat palvetajat mahutav Sultan Qaboosi Suur Mošee asub samuti Muscati kaasaegsemas osas ja väärib külastamist. Uurige kindlasti vaatamisväärsuste lahtiolekuaegasid, sest kummalisel kombel on turismiobjektid avatud vaid mõned tunnid päevas ja puhkepäevadel suletud. Puhkepäevad on Omaanis reede ja laupäev.

Omaan on äge ja turvaline, Omaan on tõesti ehe. Põdura sultan Qaboosi võimaliku lahkumise korral on kahjuks õhus ka negatiivsemaid stsenaariume. Soovitame riiki kindlasti kaaluda alternatiivina Egiptuse või Türgi suletud kuurortidele. Lisaks rannapuhkusele on Omaanis huvitavaid, põnevaid ja looduslikult kauneid vaatamisväärsusi vaid mõne sileda sõidutunni kaugusel. Omaan on sinbadilik araabia muinasjutt, kus on olemas ka kõik modernsed mugavused. Soovi korral saab lasta ka džinni pudelist välja. Vaid sealihaga valitseb nulltolerants, kuid grillitud tuunikala petab teid pimetestis üsna edukalt ära. Lihavaba nädal kõne alla tulla ei saa, sest omaanlaste oskused kana, kala, lammast või veist valmistada on lihtsalt hämmastavad.


Head abivahendid reisil:

Ideepank ringreisi koostamiseks koos praktiliste soovitustega:


Subscribe to: Posts (Atom)